Reflektsioon 8: Arutle, milliseid uusi innovatiivseid ideid said kursuse teemadest ja kirjelda, mida teeksid, et üks neist oleks sinu tööpaigas laiemalt rakendatav.
Kaheksanda teema konspektist pakkusid enam huvi erinevad tehnoloogia kasutamisega seotud mudelid ja haridustehnoloogiat ning infoühiskonna arengut puudutavad strateegiad ja arengukavad.
Tehnoloogiaga kohanemise mudeliga tutvudes hakkasin ennast ja oma kolleege mõttes mingisse rühma paigutama. Jõudsin järeldusele, et kahjuks on mu kolleegide hulgas päris mitmeid konservatiive ja skeptikuid. Konservatiivid jäävad kasutama mingit tehnoloogiat, mis on end nende töös õigustanud ja sellest punktist edasi ei liigu. Nad tahavad tihti terviklahendusi ja ühe funktsionaalsusega tooteid. Tänagi on neid, kes oma aines vastamislehed valmistavad käsikirjas ja siis paljundusmasinast läbi lasevad. Samuti meenub, kui valuliselt võeti eKool meil kasutusse...
Loomulikult on mu kolleegide hulgas ka neid, kes lähevad õhinal uuega kaasa ja katsetavad uusi tehnoloogiaid; vähem aga neid, kes ise otsivad uusi lahendusi/ võimalusi.
Teine mõte: "Tehnoloogia kodustamisel on oluline tema sobilikkuse määramine mingisse olemasolevasse kasutuskultuuri..." (Pata, 2014). Meenuvad segadused, mis tekkisid pärast Apple arvutite osalist kasutuselevõttu (st et srateegilised isikud koolis nagu sekretär, direktor jt said kasutusse Macid, muu kasutajaskond töötas Windowsil edasi). Sisemised süsteemid esialgu ei ühildunud. "Pidu" päädis olukorraga, kus õppesekretäril oli laual samaaegselt kasutuses kaks arvutit.
Infoühiskonna arengukava aspektid on kõik tähtsad, kuid kaasa võtan just selle mõtte: "Toetatakse IKT kasutamise edendamist aineõpetuses ehk kõigis koolitundides". Infoühiskonna arengukavas on silmas peetud just põhikoole, kuid seda saab üle kanda, mistahes kooliastmesse.
Mida võtan kogu kursuselt kaasa?
E-õpikute teema oli huvitav ning pani enam mõtlema, millega õigupoolest tegu on. Õppetajate/ õppejõudude õppimise hindamine on teema, mida saan kohe oma töös kasutada, sest hetkel tegelen koolis oma õppekavavaldkonna akrediteerimisdokumentide täitmisega. Kasuks tuli mu enda õpikogukonna kaardistamine. Saan enam toetada õppimist, edukat õppimist. Mõned tegevused, mida õppetundides kasutasin, said õiged terminid, nt kognitiivne õpipoiss.
Mida saan teha, et mõni kursuselt saadud idee oleks mu töökohas laiemalt kasutuses?
Kuna olen lisaks õpetajale ka õppekava juht, siis on mul enam võimalik läbi nõupidamiste ja koosolekute, sisekoolituste tutvustada ideid kolleegidele. E-õpiku saan koostada koostöös kolleegidega. Nii leiab see enam rakendust. Samuti paraneb kolleegidevaheline koostöö.
Soovitus koolijuhile: eneseanalüüsi koostamisel võiks iga õpetaja kaardistada oma õpikogukonna, interakstioonid ja lisada toestamismudelid.
Kasutatud materjal
Pata, K. Tehnoloogia kui muutuste kujundaja. Loengukonspekt õppeaines "Haridustehnoloogilised uuringud ja evalvatsioon". Vaadatud aadressil: http://ifi7056.wordpress.com/2014/03/22/kaheksas-ulesanne/ 5. aprillil 2014.
Saturday 5 April 2014
Tuesday 18 March 2014
Õppimise toetamine: teooriad ja haridustehnoloogilised rakendused
Reflektsioon 7: Kasutades oma reflektsiooni 4 (sa kirjeldasid sulle tuttavat õpikogukonda - milliseid õppimisega seotud interakstioone õppimise käigus esineb), arutle, millised interakstioonid on selles õpikogukonnas käsitletavad toetuselemendina.
Minu 4. reflektsioon.
Õppejõu Kai Pata tagasiside reflektsioonile.
Tagasisides minu õpikogukonna kirjeldusele sorteeris Kai välja erinevad õpitegevused interaktsiooni tüübi järgi. See lõi hea struktuuri ja andis ülevaate, mis tegelikult toimub ja kus, mida tehakse ning kelle poolt tehakse. Tahan aga hirmasasti väljatoodut veel täiendada. Lisatu on rohelisega.
Toon Kai jaotuse siinkohal uuesti välja, lisan täiendused, mida pidasin vajalikuks.
Kogu nimekirja võtan kokku ideekaartiga.
Joonis 1. Katrini õpikogukond.
Millised interaktsioonid on selles õpikogukonnas käsitletavad toetuselemendina?
Õppimise toetamise teooriate kohaselt eeldatakse, et õpetaja on ekspert ja teab õigeid vastuseid (Pata, 2014).
Paigutades ennast kui õpetajat tänapäeva kiirelt muutuvasse maailma, siis kas see ikka on nii?
Video 1. Õppimine ja õpetamine digiajastul.
Õpetaja muutub üha enam õppijaks. Tänapäeval peaks õpetaja olema ennastjuhtiv õppija, kes on võimeline kiirelt kohanema, pidevalt omi teadmisi täiendama ning vajadusel ka ümber õppima...
Õppimise toetamine saab toimuda läbi erinevate tegevuste. Peamised õppimist toetavad mudelid on jäljendamine, treenimine ja suunav juhendamine (Pata, 2014).
Jäljendamine - õpetaja näitab ette ja õpilane vaatab, jätab meelde, jäljendab, teeb järgi.
Treenimine ja suunav juhendamine - õpilane teeb, õpetaja jälgib ja jagab suunavaid juhiseid ning annab tagasisidet. Tagasiside ja juhised võimaldavad õpilasel tegevust teha paremini, sarnasemalt sellele, kuidas õpetaja tegi. Treenimise käigus paraneb õpilasel tegevuse tegemise täpsus ja kiirus, tekib vilumus.
Õppimist saab toetada veel läbi järgnevate mudelite:
Vastastikune õpetamine - küsimuste esitamine, kokkuvõtete, oletuste tegemine ning selgitamine. Nt õpilased selgitavad kordamööda midagi üksteisele. Minu arvates üks parimaid õppimise viise on õpetamine. :)
Toestav suunamine - toimib õpilase ja õpetajavaheline interaktsioon, mille käigus jõutakse ühiselt mingi teadmiseni. Rühma toetamisel tuleb arvestada, et tuutori liigne aktiivsus võib pärssida rühmaliikmete omavahelist suhtlemist.
Kognitiivne õpipoiss - praktiliste tegevuste kaudu lahendatakse ühiselt probleemülesandeid, mille käigus saavad õpilased rakendada oma teadmisi ja arutleda kasutades ainealast terminoloogiat.
Minu õpikogukonnas on toetuselementideks kindlasti praktiliste tööde ettenäitamine, jäljendamine ja treenimine. Praktilistes kontakttundides näitan ette, kuidas mingit töövõtete tehakse, õpilased jälgivad, seejärel teevad järgi ning harjutavad läbi treeningu. Harjutusprotsessis jälgin õppurite tegevusi ning vajadusel suunan, juhendan, näitan veel kord ette, kontrollin tulemuse kvaliteeti jne.
Vastastikune õpetamine tuleb kasutusse nt teoreetilistes kontakttundides läbiviidavates rühma-, samuti paaristöödes. Kindlasti toimub vastastikune õpetamine kodutööde tegemisel.
Vastastikust õpetamist olen kasutanud ka praktikatundides, kus üks õpilane näitab töövõtte ette, mille järel toimub ühine arutelu (toestav suunamine) ja seejärel jäljendamine ning treenimine. Toestav suunamine toimub ka ühistes aruteludes, olenemata sellest, kas see toimub kontakttunnis, Moodle'i foorumis või Facebookis. Toestav suunamine toimub samuti läbi kodutööde juhiste, mis paiknevad Moodle'is ja eKoolis. Toetuselemendiks võib lugeda ka igasuguse tagasiside ja hinnangute jagamist.
Kognitiivse õpipoisi mudelit kasutan praktiliste uurimuslike ülesannete lahendamisel. Näiteks võin tuua meie kursuse kolmanda kodutöö reflektsioonis väljatoodud uurimusliku ülesande. Taolise ülesande lahendamisel kasutavad õpilased eelnevalt õpitud teoreetilisi teadmisi ning praktilisi oskusi.
Võtan uuesti ette minu õpikogukonnas esinevad interakstioonid ja lisan toetamismudelid.
Kasutatud allikad:
Minu 4. reflektsioon.
Õppejõu Kai Pata tagasiside reflektsioonile.
Tagasisides minu õpikogukonna kirjeldusele sorteeris Kai välja erinevad õpitegevused interaktsiooni tüübi järgi. See lõi hea struktuuri ja andis ülevaate, mis tegelikult toimub ja kus, mida tehakse ning kelle poolt tehakse. Tahan aga hirmasasti väljatoodut veel täiendada. Lisatu on rohelisega.
Toon Kai jaotuse siinkohal uuesti välja, lisan täiendused, mida pidasin vajalikuks.
- Õppematerjalide jagamine - Moodle'is
- Õppematerjalide jagamine - kontaktõppes
- Õppematerjalide jagamine - eKool
- Praktiliste töövõtete õppimine, harjutamine - kontaktõppes
- Praktiliste töövõtete hindamine - kontaktõppes
- Rühmatöö - kontaktõppes
- Arutelud - kontaktõppes
- Arutlemine - Moodle'i foorumis
- Arutelud - Facebookis
- Küsimused ja vastamine - kontaktõppes
- Küsimused ja vastamine - Moodle'i foorumis
- Küsimused ja vastamine - e-kiri
- Küsimuste esitamine ja vastused - Facebookis
- Enesekontroll - testid Moodle'is
- Enesekontroll - albumid, pildiseeriad Facebookis
- Kodutööde juhendid - eKool
- Kodutööde juhendid - Moodle'is
- Kodutööde juhendid - kontaktõppes
- Kodutööde esitamine - Moodle'is
- Kodutööde esitamine - e-kiri
- Kodutööde esitamine - kontaktõppes
- Tunni- ja kodutööde ettekanded - kontaktõppes
- Teoreetiliste teadmiste kontroll - kontakttunnis
- Teoreetiliste teadmiste kontroll - test Moodle'is
- Teoreetiliste teadmiste ja praktiliste oskuste tagasiside - eKool
Kogu nimekirja võtan kokku ideekaartiga.
Millised interaktsioonid on selles õpikogukonnas käsitletavad toetuselemendina?
Õppimise toetamise teooriate kohaselt eeldatakse, et õpetaja on ekspert ja teab õigeid vastuseid (Pata, 2014).
Paigutades ennast kui õpetajat tänapäeva kiirelt muutuvasse maailma, siis kas see ikka on nii?
Video 1. Õppimine ja õpetamine digiajastul.
Õpetaja muutub üha enam õppijaks. Tänapäeval peaks õpetaja olema ennastjuhtiv õppija, kes on võimeline kiirelt kohanema, pidevalt omi teadmisi täiendama ning vajadusel ka ümber õppima...
Õppimise toetamine saab toimuda läbi erinevate tegevuste. Peamised õppimist toetavad mudelid on jäljendamine, treenimine ja suunav juhendamine (Pata, 2014).
Jäljendamine - õpetaja näitab ette ja õpilane vaatab, jätab meelde, jäljendab, teeb järgi.
Treenimine ja suunav juhendamine - õpilane teeb, õpetaja jälgib ja jagab suunavaid juhiseid ning annab tagasisidet. Tagasiside ja juhised võimaldavad õpilasel tegevust teha paremini, sarnasemalt sellele, kuidas õpetaja tegi. Treenimise käigus paraneb õpilasel tegevuse tegemise täpsus ja kiirus, tekib vilumus.
Õppimist saab toetada veel läbi järgnevate mudelite:
Vastastikune õpetamine - küsimuste esitamine, kokkuvõtete, oletuste tegemine ning selgitamine. Nt õpilased selgitavad kordamööda midagi üksteisele. Minu arvates üks parimaid õppimise viise on õpetamine. :)
Toestav suunamine - toimib õpilase ja õpetajavaheline interaktsioon, mille käigus jõutakse ühiselt mingi teadmiseni. Rühma toetamisel tuleb arvestada, et tuutori liigne aktiivsus võib pärssida rühmaliikmete omavahelist suhtlemist.
Kognitiivne õpipoiss - praktiliste tegevuste kaudu lahendatakse ühiselt probleemülesandeid, mille käigus saavad õpilased rakendada oma teadmisi ja arutleda kasutades ainealast terminoloogiat.
Minu õpikogukonnas on toetuselementideks kindlasti praktiliste tööde ettenäitamine, jäljendamine ja treenimine. Praktilistes kontakttundides näitan ette, kuidas mingit töövõtete tehakse, õpilased jälgivad, seejärel teevad järgi ning harjutavad läbi treeningu. Harjutusprotsessis jälgin õppurite tegevusi ning vajadusel suunan, juhendan, näitan veel kord ette, kontrollin tulemuse kvaliteeti jne.
Vastastikune õpetamine tuleb kasutusse nt teoreetilistes kontakttundides läbiviidavates rühma-, samuti paaristöödes. Kindlasti toimub vastastikune õpetamine kodutööde tegemisel.
Vastastikust õpetamist olen kasutanud ka praktikatundides, kus üks õpilane näitab töövõtte ette, mille järel toimub ühine arutelu (toestav suunamine) ja seejärel jäljendamine ning treenimine. Toestav suunamine toimub ka ühistes aruteludes, olenemata sellest, kas see toimub kontakttunnis, Moodle'i foorumis või Facebookis. Toestav suunamine toimub samuti läbi kodutööde juhiste, mis paiknevad Moodle'is ja eKoolis. Toetuselemendiks võib lugeda ka igasuguse tagasiside ja hinnangute jagamist.
Kognitiivse õpipoisi mudelit kasutan praktiliste uurimuslike ülesannete lahendamisel. Näiteks võin tuua meie kursuse kolmanda kodutöö reflektsioonis väljatoodud uurimusliku ülesande. Taolise ülesande lahendamisel kasutavad õpilased eelnevalt õpitud teoreetilisi teadmisi ning praktilisi oskusi.
Võtan uuesti ette minu õpikogukonnas esinevad interakstioonid ja lisan toetamismudelid.
- Õppematerjalide jagamine - toestav suunamine
- Praktiliste töövõtete õppimine, harjutamine - ettenäitamine, jäljendamine ja treenimine
- Praktiliste töövõtete hindamine - toestav suunamine
- Rühmatöö - toestav suunamine, üksteiselt õppimine, kognitiivne õpipoiss
- Arutelud - kontaktõppes toestav suunamine, üksteiselt õppimine
- Küsimused ja vastamine - kontaktõppes toestav suunamine, üksteiselt õppimine
- Enesekontroll - toestav suunamine
- Kodutööde juhendid - toestav suunamine
- Tunni- ja kodutööde ettekanded - üksteiselt õppimine, toestav suunamine
- Teoreetiliste teadmiste kontroll - toestav suunamine
- Teoreetiliste teadmiste ja praktiliste oskuste tagasiside - toestav suunamine
Kasutatud allikad:
Õppimine ja õpetamine digiajastul. Vaadatud aadressil: https://www.youtube.com/watch?v=q6bPN_hjGpE 18. märtsil 2014.
Pata, K. Õppimise toetamine: teooriad ja haridustehnoloogilised rakendused. Loengukonspekt õppeaines "Haridustehnoloogilised uuringud ja evalvatsioon". Vaadatud aadressil: http://ifi7056.files.wordpress.com/2013/12/loeng7.pdf 18. märtsil 2014.
Pata, K. Õppimise toetamine: teooriad ja haridustehnoloogilised rakendused. Loengukonspekt õppeaines "Haridustehnoloogilised uuringud ja evalvatsioon". Vaadatud aadressil: http://ifi7056.files.wordpress.com/2013/12/loeng7.pdf 18. märtsil 2014.
Saturday 15 March 2014
Enesejuhitud, mitteformaalne ja organisatsiooni õppimine haridustehnoloogiaga
Reflektsioon 6: Kirjelda, kuidas võiks täiskasvanute õppimise hindamist ja akrediteerimist korraldada enesejuhitud, elukestvas õppes tööl.
Elukestvas õppes on igapäevane õppimine normaalne ja vajalik. Mida teadlikumad me oma teadmistests, oskustest, vajadustest oleme, seda ennasjuhtivamalt (eesmärgistatult) saame õppida ja areneda. Tänapäevases maailmas, kus infot on meeletult palju ja iga päev toob kaasa midagi uut, muutub õpetaja üha enam õppijaks.
Järjest olulisemaks muutub kiiresti muutuvas maailmas õppima õppimine ja elukestav ümberõppimine. St et me peame omandama oskused unustada ja uuesti või ümber õppima; peame kiiresti kohanema uutes olukordades, selle kõik omaks võtma ning vajadusel oma töös kasutama ja/ või edasi arendama - looma uut teadmust, mida jällegi edasi jagada.
Kuidas seda kõike töökohal hinnata?
Tegemist on väga keerulise küsimusega. Kuidas, millist metoodikat kasutades saan hinnata kolleegi õppimist? Kindalsti toimub asutustes töötajate koolitusvajaduse väljaselgitamine läbi arenguvestluste ja küsimustike, kaartistamiste. Arenguvestlusele eelneb tavaliselt eneseanalüüs, kus töötajal on võimalik enda koolitusvajadus välja tuua. Koolitusvajaduse väljaselgitamise järel oleks normaalne töötajad vastavatele koolitustele suunata. Kuidas aga hinnata koolitusel õpitut? Koolitaja hindab koolitatavat koolituse käigus ja lõpuks väljastab tunnistuse või diplomi. Nimetatud dokument peaks näitama, et koolitusel käsitletud teemad (õpiväljundid) on osaleja poolt saavutatud vähemalt lävendi tasemel. Kui tunnistusega/ diplomiga on kaasas hinneteleht, siis see näitab õpiväljundite saavutamise taset.
Mida tööandja teeb?
Tavaliselt paigutatakse "paber", mis tõendab koolituse läbimist, töötaja n-ö kausta teiste kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide juurde. Paremal juhul esitatakse tööandjale reflektsioon või analüüs läbitud koolituse kohta, mis paisatakse siseveebi või listi kolleegidele tutvumiseks. Võimalusel jagab koolituse läbinud töötaja õpitut koolleegidega sisekoolitusel või mõnel koosolekul.
Tegelikult jääb minu jaoks antud teemas siiski küsimus "kuidas?" vastamata. Organisatsioon saab läbi viia teatud tegevusi, et organisatsiooni ennast n-ö koolitada, kuid kuidas seda hinnata, et õppimine toimus ning millisel tasemel. Need küsimused jäävad minu jaoks õhku... Kas organisatsiooni edukuse määr ja töötajate kõrge rahulolu on selle vastuseks...?
Kasutatud materjalid:
Laanpere, M., Tammets, K. Õpetajate kogukonnad ja portfooliod. Pata, K., Laanpere, M. /koost/ 2009. Tiigriõpe: haridustehnoloogia käsiraamat. lk 31-48. Vaadatud aadressil: http://htk.tlu.ee/~priit/tiigriraamat/tiigriraamat.pdf 15. märtsil 2014.
Pata, K. Enesejuhitud, mitteformaalne ja organisatsiooni õppimine haridustehnoloogiaga. Loengukonspekt õppeaines "Haridustehnoloogilised uuringud ja evalvatsioon". Vaadatud aadressil: http://ifi7056.files.wordpress.com/2013/12/loeng6.pdf 15. märtsil 2014.
Elukestvas õppes on igapäevane õppimine normaalne ja vajalik. Mida teadlikumad me oma teadmistests, oskustest, vajadustest oleme, seda ennasjuhtivamalt (eesmärgistatult) saame õppida ja areneda. Tänapäevases maailmas, kus infot on meeletult palju ja iga päev toob kaasa midagi uut, muutub õpetaja üha enam õppijaks.
Järjest olulisemaks muutub kiiresti muutuvas maailmas õppima õppimine ja elukestav ümberõppimine. St et me peame omandama oskused unustada ja uuesti või ümber õppima; peame kiiresti kohanema uutes olukordades, selle kõik omaks võtma ning vajadusel oma töös kasutama ja/ või edasi arendama - looma uut teadmust, mida jällegi edasi jagada.
Kuidas seda kõike töökohal hinnata?
Tegemist on väga keerulise küsimusega. Kuidas, millist metoodikat kasutades saan hinnata kolleegi õppimist? Kindalsti toimub asutustes töötajate koolitusvajaduse väljaselgitamine läbi arenguvestluste ja küsimustike, kaartistamiste. Arenguvestlusele eelneb tavaliselt eneseanalüüs, kus töötajal on võimalik enda koolitusvajadus välja tuua. Koolitusvajaduse väljaselgitamise järel oleks normaalne töötajad vastavatele koolitustele suunata. Kuidas aga hinnata koolitusel õpitut? Koolitaja hindab koolitatavat koolituse käigus ja lõpuks väljastab tunnistuse või diplomi. Nimetatud dokument peaks näitama, et koolitusel käsitletud teemad (õpiväljundid) on osaleja poolt saavutatud vähemalt lävendi tasemel. Kui tunnistusega/ diplomiga on kaasas hinneteleht, siis see näitab õpiväljundite saavutamise taset.
Mida tööandja teeb?
Tavaliselt paigutatakse "paber", mis tõendab koolituse läbimist, töötaja n-ö kausta teiste kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide juurde. Paremal juhul esitatakse tööandjale reflektsioon või analüüs läbitud koolituse kohta, mis paisatakse siseveebi või listi kolleegidele tutvumiseks. Võimalusel jagab koolituse läbinud töötaja õpitut koolleegidega sisekoolitusel või mõnel koosolekul.
Tegelikult jääb minu jaoks antud teemas siiski küsimus "kuidas?" vastamata. Organisatsioon saab läbi viia teatud tegevusi, et organisatsiooni ennast n-ö koolitada, kuid kuidas seda hinnata, et õppimine toimus ning millisel tasemel. Need küsimused jäävad minu jaoks õhku... Kas organisatsiooni edukuse määr ja töötajate kõrge rahulolu on selle vastuseks...?
Kasutatud materjalid:
Laanpere, M., Tammets, K. Õpetajate kogukonnad ja portfooliod. Pata, K., Laanpere, M. /koost/ 2009. Tiigriõpe: haridustehnoloogia käsiraamat. lk 31-48. Vaadatud aadressil: http://htk.tlu.ee/~priit/tiigriraamat/tiigriraamat.pdf 15. märtsil 2014.
Pata, K. Enesejuhitud, mitteformaalne ja organisatsiooni õppimine haridustehnoloogiaga. Loengukonspekt õppeaines "Haridustehnoloogilised uuringud ja evalvatsioon". Vaadatud aadressil: http://ifi7056.files.wordpress.com/2013/12/loeng6.pdf 15. märtsil 2014.
Sunday 9 March 2014
Õpiökosüsteemid ja neis toimuv kehakogemuslik ja hajutatud tunnetus
Reflektsioon 5: Arutle õpiökosüsteemi printsiipe arvestades, millise lähenemisviisi võiks võtta teise generatsiooni e-õpikud Eestis. Kommenteeri ühe kaasõppija samateemalist postitust.
Mõned nädalad tagasi uurisin esimese generatsiooni e-õpikuid, mis tundusid paberõpikute n-ö aseained olevat. Suurt rõhku oli pandud visuaalile, tektsidele oli juurde toodud veidi multimeediumi.
Teise generatsiooni e-õpikud peaksid sisaldama küll õppeprogrammis ettenähtut kuid jätma suure vabaduse õppijal ise teadmust tekitada ja jagada, kasutades selleks kõikvõimalikke keskkondi ja süsteeme luues ühtse õpiökosüsteemi, mis koosneb ühtsetest ja personaalsetest õpikeskkondadest. Arvestama peaks, et iga õppija ja õpetaja toob õppesse (õppimisse-õpetamisse) kaasa omad kogemused, eesmärgid, teadmuse, mida seotakse üksteisega - võrgustiku liikmete kogemuste, eesmärkide, teadmusega. Kasutusse võivad tulla nii etteplaneeritud kui ka ettearvamatud tegevused, õpinišid. Planeeritud ja planeerimatud õpinišid ei pea ühtima. See vaid rikastab protsessi ja ka tulemust.
Teise generatsiooni e-õpik peaks olema nagu "selgroog" või "skelett", millele hakatakse õpetaja ja õpilaste kaasabil kasvatama "rakukesi" või laiemalt mõeldes "liha". Mida aktiivsem on tekknud õpiökosüsteemis osalejate suhtlus ja intarakstioon, seda arvukamalt on tekkinud rakukesi ja seda suurem saab olema kasvavatud lihakeha. Mitmekesisust ei tasuks siin samuti unustada! Osalejate aktiivsust parandab/ aktiviseerib olukord, kus õpitegevused liiguvad lähemale õppurite poolt püstitatud eesmärkidele ja huvidele ning kasutuses on keskkonnad, mis võimaldavad lihtsat osalust.
Õppetegevusse lülitatakse liiteraalsust, kus tavamaailmas puuduolevatele tööriistadele lisanduvad need, mis on kättesaadavad arvutimaalilmas. Seda saab väga hästi ära kasutada nt loodusainete õpetamisel-õppimisel. Kasutusse tulevad nii õppeprotsessi kavandamisel planeeritud kui ka õppija enda poolt kasutatavaid vahendeid.
Õpiruum muutub üha enam abstraktsemaks, st et õppida saab kus-iganes ja mis-iganes vahendeid kasutades. Üha enam saab õppija kasutada just talle sobivaid tehnikaid, vahendeid, materjale ja keskkondi, olenemata suurusest (mobiiltelefon, tahvelarvuti, laptop, desktop...) op. süsteemist, keelest, viisist, ajast vms. Kasutusse tulevad rakendused, mis on õppija vahendis. Sellest tulenevalt töötatakse läbi enam materjale, viiakse läbi uurimusi, katseid, eksperimete ja tekitatakse ning jagatakse enam teadmust.
Märksõnadeks on ka kindlasti pilv ja pilveteenused.
Konspektist tooksin välja mõtte: "Õpiökosüsteemis rakendatakse keskkonna-indiviidi interaktsiooni: e-raamatuid, mis saavad valmis õppimise lõpuks läbi õppijate panuse; õpitegevusse kaasatakse oma vahendis kasutatavad rakendused, mis võimaldavad igal ajal ja igal pool ning liiteraalsuses õppimist".
Kasutatud materjal:
Pata, K. hajutatud ja kehakogemuslik tunnetus, õpiökosüsteemid. Loengukonspekt õppeaines "Haridustehnoloogilised uuringud ja evalvatsioon". Vaadatud aadressil: http://ifi7056.files.wordpress.com/2013/12/loeng5.pdf 9. märts 2014.
Mõned nädalad tagasi uurisin esimese generatsiooni e-õpikuid, mis tundusid paberõpikute n-ö aseained olevat. Suurt rõhku oli pandud visuaalile, tektsidele oli juurde toodud veidi multimeediumi.
Teise generatsiooni e-õpikud peaksid sisaldama küll õppeprogrammis ettenähtut kuid jätma suure vabaduse õppijal ise teadmust tekitada ja jagada, kasutades selleks kõikvõimalikke keskkondi ja süsteeme luues ühtse õpiökosüsteemi, mis koosneb ühtsetest ja personaalsetest õpikeskkondadest. Arvestama peaks, et iga õppija ja õpetaja toob õppesse (õppimisse-õpetamisse) kaasa omad kogemused, eesmärgid, teadmuse, mida seotakse üksteisega - võrgustiku liikmete kogemuste, eesmärkide, teadmusega. Kasutusse võivad tulla nii etteplaneeritud kui ka ettearvamatud tegevused, õpinišid. Planeeritud ja planeerimatud õpinišid ei pea ühtima. See vaid rikastab protsessi ja ka tulemust.
Teise generatsiooni e-õpik peaks olema nagu "selgroog" või "skelett", millele hakatakse õpetaja ja õpilaste kaasabil kasvatama "rakukesi" või laiemalt mõeldes "liha". Mida aktiivsem on tekknud õpiökosüsteemis osalejate suhtlus ja intarakstioon, seda arvukamalt on tekkinud rakukesi ja seda suurem saab olema kasvavatud lihakeha. Mitmekesisust ei tasuks siin samuti unustada! Osalejate aktiivsust parandab/ aktiviseerib olukord, kus õpitegevused liiguvad lähemale õppurite poolt püstitatud eesmärkidele ja huvidele ning kasutuses on keskkonnad, mis võimaldavad lihtsat osalust.
Õppetegevusse lülitatakse liiteraalsust, kus tavamaailmas puuduolevatele tööriistadele lisanduvad need, mis on kättesaadavad arvutimaalilmas. Seda saab väga hästi ära kasutada nt loodusainete õpetamisel-õppimisel. Kasutusse tulevad nii õppeprotsessi kavandamisel planeeritud kui ka õppija enda poolt kasutatavaid vahendeid.
Õpiruum muutub üha enam abstraktsemaks, st et õppida saab kus-iganes ja mis-iganes vahendeid kasutades. Üha enam saab õppija kasutada just talle sobivaid tehnikaid, vahendeid, materjale ja keskkondi, olenemata suurusest (mobiiltelefon, tahvelarvuti, laptop, desktop...) op. süsteemist, keelest, viisist, ajast vms. Kasutusse tulevad rakendused, mis on õppija vahendis. Sellest tulenevalt töötatakse läbi enam materjale, viiakse läbi uurimusi, katseid, eksperimete ja tekitatakse ning jagatakse enam teadmust.
Märksõnadeks on ka kindlasti pilv ja pilveteenused.
Konspektist tooksin välja mõtte: "Õpiökosüsteemis rakendatakse keskkonna-indiviidi interaktsiooni: e-raamatuid, mis saavad valmis õppimise lõpuks läbi õppijate panuse; õpitegevusse kaasatakse oma vahendis kasutatavad rakendused, mis võimaldavad igal ajal ja igal pool ning liiteraalsuses õppimist".
Kasutatud materjal:
Pata, K. hajutatud ja kehakogemuslik tunnetus, õpiökosüsteemid. Loengukonspekt õppeaines "Haridustehnoloogilised uuringud ja evalvatsioon". Vaadatud aadressil: http://ifi7056.files.wordpress.com/2013/12/loeng5.pdf 9. märts 2014.
Friday 7 March 2014
Jagatud tunnetus, sotsiaalne õppimine, tegevusteooria ja konnektivism ning nende haridustehnoloogilised rakendused
Kodutöö 4: Kirjelda ühte sulle tuttavat õpikogukonda õpianalüütika seisukohast - milliseid õppimisega seotud andmeid õppimise ja interaktsiooni käigus tekib?
Neljanda nädala loengumaterjalist jäi kõlama mõte: "inimene on sotsiaalne olend ja õppimine on seotud sotsiaalsusega, olenemata sellest, kas õppimine toimub klassiruumis, õues või veebis".
Kindlasti olen aegade jooksul kuulunud paljudesse õpikogkondadesse. Ühed on seotud mu enda õppimisega (nt. lasteaiarühm, erinevad klassid üldhariduskoolis, kursused kutsekoolis ja ülikoolis, mõni täienduskoolituskursuse seltskond jne), teised aga minu n-ö õpetajaks olemisega, kolmandad aga huvidega vms seotud kogukondade ja võrgustikega (nt erialavõrgustikud, aiandushuviliste community'd veebis vms).
Õpikogukonnad on erineva elueaga. See sõltub, kui kaua toimub liikmetevaheline interaktsioon. Mida aktuaalsemad või kogukonna liikmete huvidele vastavad on arutlusteemad, seda aktiivsemalt toimub ka suhtlus kogukonna liikmete vahel. Kui aktuaalseid teemasid enam esile ei kerki, hääbub õpikogukond. Näitkes mõne täienduskoolituskursuse õpikogukond "elab" nii kaua, kui kaua kestab kursus. Üldjuhul lõpetavad sellised õpikogukonnad oma eksistentsi koos kursuse lõppemisega. Samas võivad õpikogukonnad toimida aastaid. Näiteks mõni sotsiaalvõrgustiku kogukond, kus suhtlus ja teadmuse jagamine toimub paljude liikemete vahel üle Maa. Õpikogukondade kõik liikmed ei pruugi olla kogu aeg ühtviisi aktiivsed. Mõned aktiviseeruvad siis, kui esile kerkib teema, mis pakub huvi või on eriti aktuaalne just tema jaoks. St, et kogukonna liikmed osalevad selle interakstioonis tavaliselt valikuliselt, lähtudes enda huvidest ja motivatsioonist. Mida enam toetatase õpikogukonna liikmeid, seda aktiivsem on interakstioon liikmete vahel.
Kirjeldan õpikogukonda, mis on hetkel seotud minu tööga.
Kutseõpetajana olen püüdnud luua mitmekesist õpikeskkonda, ökosüsteemi - kontakttunnid (teoreetilised, praktilised), Moodle'i tugi, FB tugi, eKool.
Kontakttundides toimuvad teemade arutelud, praktiliste töövõtete õppimine ja harjutamine, vastamised, rühmatööd jne. Moodle'is saavad õppurid sooritada enesekontrolliteste, tutvuda õppematerjalidega, mõni kord ka sooritada kontrolltöö, vaadata õppefilme ja pildialbumeid, foorumites arutleda ning esitada kirjalikke kodutöid. FBs toimuvad enam teatud ajahetkel aktuaalsete teemade arutelud, ning n-ö küsimuste-vastuste voor. eKoolis kajastuvad tundide teemad (juurde lingitud Moodle'is olevad õppematerjalid), kontakttunnis osalejad-puudujad, vastamiste ja kodutööde tähtajad, õpitulemused. Moodle'ist saab kätte andmed õpilaste tegevuste kohta (viimane kursuse külastamise aeg, enesetestide sooritamise kordade arv ja tulemused jmt). Samuti jääb "jälg" maha foorumites ja FB aruteludes oselmisest, mõne pildi või kellegi arvamuse like'imisest jne.
Õpilastevahelist interaktisooni on võimalik jälgida FB või Moodle'i siseselt. Võimalik on uurida tekkinud võrgustikke, kes või mis on tuumaks ning milliseid omavahelisi seoseid tekkis. Erinevate keskkondade omavaheliste seoste tuvastamine/ analüüsimine on oluliselt keerukam. Kindlasti jääb mõni õpilaste omavaheline suhtluskeskkond mulle üldse varjatuks. Olen siinkohal Aivi mõttega "Päris privaatseid kanaleid nt vestlusi, piiratud ligipääsuga grupitöövahendeid ei saagi analüüsida" nõus. Seega päris lõpuni ühe õpikogukonna õpianalüütikat teostada ei ole võimalik.
Nii nagu Tiinale, nii ka mulle sümpatiseeris Siemensi konnektivismi raamistiku mõisted. Panen need siinkohal lühidalt kirja.
Kasutatud materjal
Pata, K. Jagatud tunnetus, sotsiaalne õppimine, tegevusteooria ja konnektivism ning nende haridustehnoloogilised rakendused. Loengukonspekt õppeaines "Haridustehnoloogilised uuringud ja evalvatsioon". Vaadatud aadressil: http://ifi7056.files.wordpress.com/2013/12/loeng-4.pdf 7. märts 2014.
Neljanda nädala loengumaterjalist jäi kõlama mõte: "inimene on sotsiaalne olend ja õppimine on seotud sotsiaalsusega, olenemata sellest, kas õppimine toimub klassiruumis, õues või veebis".
Kindlasti olen aegade jooksul kuulunud paljudesse õpikogkondadesse. Ühed on seotud mu enda õppimisega (nt. lasteaiarühm, erinevad klassid üldhariduskoolis, kursused kutsekoolis ja ülikoolis, mõni täienduskoolituskursuse seltskond jne), teised aga minu n-ö õpetajaks olemisega, kolmandad aga huvidega vms seotud kogukondade ja võrgustikega (nt erialavõrgustikud, aiandushuviliste community'd veebis vms).
Õpikogukonnad on erineva elueaga. See sõltub, kui kaua toimub liikmetevaheline interaktsioon. Mida aktuaalsemad või kogukonna liikmete huvidele vastavad on arutlusteemad, seda aktiivsemalt toimub ka suhtlus kogukonna liikmete vahel. Kui aktuaalseid teemasid enam esile ei kerki, hääbub õpikogukond. Näitkes mõne täienduskoolituskursuse õpikogukond "elab" nii kaua, kui kaua kestab kursus. Üldjuhul lõpetavad sellised õpikogukonnad oma eksistentsi koos kursuse lõppemisega. Samas võivad õpikogukonnad toimida aastaid. Näiteks mõni sotsiaalvõrgustiku kogukond, kus suhtlus ja teadmuse jagamine toimub paljude liikemete vahel üle Maa. Õpikogukondade kõik liikmed ei pruugi olla kogu aeg ühtviisi aktiivsed. Mõned aktiviseeruvad siis, kui esile kerkib teema, mis pakub huvi või on eriti aktuaalne just tema jaoks. St, et kogukonna liikmed osalevad selle interakstioonis tavaliselt valikuliselt, lähtudes enda huvidest ja motivatsioonist. Mida enam toetatase õpikogukonna liikmeid, seda aktiivsem on interakstioon liikmete vahel.
Kirjeldan õpikogukonda, mis on hetkel seotud minu tööga.
Kutseõpetajana olen püüdnud luua mitmekesist õpikeskkonda, ökosüsteemi - kontakttunnid (teoreetilised, praktilised), Moodle'i tugi, FB tugi, eKool.
Kontakttundides toimuvad teemade arutelud, praktiliste töövõtete õppimine ja harjutamine, vastamised, rühmatööd jne. Moodle'is saavad õppurid sooritada enesekontrolliteste, tutvuda õppematerjalidega, mõni kord ka sooritada kontrolltöö, vaadata õppefilme ja pildialbumeid, foorumites arutleda ning esitada kirjalikke kodutöid. FBs toimuvad enam teatud ajahetkel aktuaalsete teemade arutelud, ning n-ö küsimuste-vastuste voor. eKoolis kajastuvad tundide teemad (juurde lingitud Moodle'is olevad õppematerjalid), kontakttunnis osalejad-puudujad, vastamiste ja kodutööde tähtajad, õpitulemused. Moodle'ist saab kätte andmed õpilaste tegevuste kohta (viimane kursuse külastamise aeg, enesetestide sooritamise kordade arv ja tulemused jmt). Samuti jääb "jälg" maha foorumites ja FB aruteludes oselmisest, mõne pildi või kellegi arvamuse like'imisest jne.
Õpilastevahelist interaktisooni on võimalik jälgida FB või Moodle'i siseselt. Võimalik on uurida tekkinud võrgustikke, kes või mis on tuumaks ning milliseid omavahelisi seoseid tekkis. Erinevate keskkondade omavaheliste seoste tuvastamine/ analüüsimine on oluliselt keerukam. Kindlasti jääb mõni õpilaste omavaheline suhtluskeskkond mulle üldse varjatuks. Olen siinkohal Aivi mõttega "Päris privaatseid kanaleid nt vestlusi, piiratud ligipääsuga grupitöövahendeid ei saagi analüüsida" nõus. Seega päris lõpuni ühe õpikogukonna õpianalüütikat teostada ei ole võimalik.
Nii nagu Tiinale, nii ka mulle sümpatiseeris Siemensi konnektivismi raamistiku mõisted. Panen need siinkohal lühidalt kirja.
- Teadmus asub võrgustikes. Inimesed on võrgustikes kui tehnilised vahendid, mis soodustavad ja vahendavad õppimist.
- Võrgustik. Meie mõistus on võrgustikuoõhine ökosüsteem, mis pidevalt püüab väliskeskkonna võrgustikuga kohaneda.
- Õppimine on võrgustiku punumise protsess, mille käigus spetsiifilised teadmuse osakesed või allikad ühendatakse.
- Õpiruum luuakse läbi õppimise, milles saame vahetult läbi dialoogi osaleda teadmuse loomises. Õpiruumid on pidevas muutumises, mis toob omakorda kaasa muutused selles, kuidas teadmust luuakse.
- Ökosüsteemid moodustuvad paljude individuaalsete võrgustike koostoimel. Iga indiviid täidab oma võrgustikes isiklikke eesmärkem ilma et ta kaasaks teadlikult teisi inimesi oma eesmärgi saavutamisse läbi ühise tegevuse. Ökosüsteemid on kaootilised ja hägusad ning dünaamiliselt muutuvad süsteemid. Ökosüsteemid avaldavad mõju nendes asuvatele võrgustikele. Samas iga personaalse võrgustiku toimimine sõltub sellest, kui hästi sobitub ta end ümbritsevasse ökosüsteemi ja kogukonda.
Proovida tahaksin pööratud klassi mudelit. Selles muutub õpetajalt õpilasele suunatud info ja probleemidega tegelemise asukohta õppimisel. Info omandatakse kodutööna ja n-ö kodutööks mõeldud probleemülesandeid lahendatakse klassiruumis.
Kasutatud materjal
Pata, K. Jagatud tunnetus, sotsiaalne õppimine, tegevusteooria ja konnektivism ning nende haridustehnoloogilised rakendused. Loengukonspekt õppeaines "Haridustehnoloogilised uuringud ja evalvatsioon". Vaadatud aadressil: http://ifi7056.files.wordpress.com/2013/12/loeng-4.pdf 7. märts 2014.
Sunday 23 February 2014
Kogemuslik ja situatiivne õppimine ning haridustehnoloogilised rakendused
Reflektsioon 3: Too näide, kuidas viiksid läbi uurimuslikku õpet haridustehnoloogiaga. Kommenteeri ühe kaasõppija samateemalist postitust.
Uurimuslik õpe on õpe, mille eesmärgiks on lahendada probleeme uutes kontekstides, kasutades selleks eelnevat õpikogemust ja teadmisi. Uurimuslik õpe toetab õpilaste uurimuslikku käitumist ja loob eeldused mitmekülgselt arenenud isiksuse kujunemiseks (Hopp). Uurimusliku õppe idee on välja kasvanud avastusõppest.
Uurimuslikku õpet vaadeldakse kui õppemeetodit, mis sisaldab maailma uurimist. See suunab tegema avastusi, otsima uusi teadmisi ja seaduspärasusi, püstitama hüpoteese ja neid kontrollima läbi vaatluse ning eksperimendi (Peadaste, Mäeots).
Pedaste ja Mäeots toovad oma artiklis välja uurimusliku õppe rõhuasetused. Toon need siinkohal tsiteeritult välja:
Kuidas mina viiksin uurimuslikku õpet läbi koos haridustehnoloogiaga?
Üks võimalikest variantidest oleks situatiivne õppimine. Situatiivne õppimine toimub läbi probleemülesannete, mis sarnanevad tegelikele olukordadele. Probleem määrab ära tegevused, mida õpilased peavad läbi viima, et vastusteni jõuda. Kuna probleemülesanne on esitatud sarnaselt tegelikule olukorrale, on ülesande lahendamise käigus omandatavaid teadmisi ja oskusi võimalik teistesse situatsioonidesse kergesti üle kanda (Pata).
Ülesanne.
Planeeri 20 ruutmeetri suurune püsilillepeenar etteantud alale ja koosta hoolduskava rajamisjärgseteks (5) aastateks.
Ülesande lahendamiseks tuleb tutvuda alaga, kuhu peenar planeeritakse - määrata mulla omadused (pH, lõimis, Hu%), valgustatus (päikeseline, poolvarjuline, varjuline), põhja-lõuna suund, tuulte (valdav) suund jms. Mulla omadused (pH, Hu%) tuleb määrata vastavaid meetodied kasutades, lõimis määratakse nn näpuprooviga. Ala valgustatuse ja tuulte suuna määramiseks kasutatakse vaatlust. Põhja-lõuna suuna määramiseks võib kasutada nt Maa-ameti kaarti. Ala kaartistamiseks tuleb koostada esialgne visand, kuhu on märgitud planeeritava püsilillepeenra ümbrusesse/ lähedusse jäävad objektid (olemasolevad puud-põõsad, müürid, hekid, hooned vms). Hiljem tuleb visandist koostada mõõtkavaline (1:100 või 1:50) plaan. Mõõtkavalise alusplaani tegemiseks tuleb visandi koostamisel läbi viia mõõdistamine. Selleks kasutatakse mõõdulinti ja/ või nivelliiri. Peenrast koostatakse plaan mõõtkavas 1:20. Plaanid koostatakse selleks sobilikus arvutiprogrammis (nt AutoCAD, VectorWorks, SketchUp vms). Plaanidele on märgitud kõik olemasolevad ja planeeritavad objektid, taimed. Taimedele lisatakse eesti- ja ladinakeelsed nimed, sordi nimi ja kogused (nt aed-päevaliilia; Hemerocallis hybrida 'Stella de Oro' 3tk). Püsilillede valikul lähtutakse uurimuse käigus saadud andmetest (mulla omaduse, valgustatus jm). Püsilillede paigutamisel lähtutakse kompositsiooni- ja värvusõpetuse reeglitest. Samuti tuleb taimede valikul lähtuda, et esindatud saaksid kõik kõrgusgrupid ning õisi oleks varakevadest hilissügiseni. Valitud taimede kohta koostatakse taimede tabel Excel vms programmis. Taimede kohta tuuakse välja järgmised andmed:
1. eestikeelne liiginimi,
2. ladinakeelne liiginimi,
3. sordi nimi,
4. kasvukõrgus ja -laius,
5. haabitus,
5. õitsemise aeg,
6. õite ja lehtede värvus,
7. foto taimest,
8. märkused (nt taim vajab talvekatet, on külmaõrn, igihaljas, mürgine vms).
Hoolduskava koostatakse rajamisjärgse viie aasta kohta ja esitatakse samuti tabelina. Hoodluskavas tuuakse välja kõik aasta jooksul tehtavad tööd, selleks vajalikud materjalid ja vahendid. Väetiste, multšide jmt materjalide korral tuuakse välja vajalik kogus ja kasutamise sagedus.
Töö vormistatakse e-portfooliona.
Töö võib koostada rühmatööna või individuaalse tööna.
Töö tulemust tutvustatakse kursusekaaslasele kontakttunnis.
Sarnaseid ülesandeid on võimalik kasutada ka juhtumipõhiselt. St, et teatud tingimused (nt krundi alusplaan, mulla omadused, valguse jm olud, mõned kliendi nn lemmiktaimed) antakse õpetaja poolt ette.
Selliste ülesannete lahendamisel kasutavad õpilased mitmeid eelnevatest õppeainetest saadud teadmisi (nt mõõdistamine ja mõõteriistade kasutamine, mulla pH, lõimise ja Hu% määramine, mulla kaart, Maa-ameti veebileht, kompositisooni ja värvusõpetuse reeglid, joonestamine, arvutiprogrammide kasutusoskus, matemaatika - mõõtkava ja planeeritavate taimedekoguste arvutamine, olemasolevate taimede määramine jne).
Kasutatud materjalid:
Hopp, R. Uurimuslik õpe. Vaadatud aadressil: https://sites.google.com/site/riinahopp/uurimuslikõpe 23. veebruar 2014.
Pata, K. Kogemuslik ja situatiivne tunnetus: õppimisteooriad ja haridustehnoloogilised rakendused. Loengukonspekt õppeaines "Haridustehnoloogilised uuringud ja evalvatsioon". Vaadatud aadressil: http://ifi7056.files.wordpress.com/2013/12/haridustehnoloogia-loeng-3.pdf 22. veebruar 2014.
Pedaste, M., Mäeots, M. Uurimuslik õpe loodusainetes. Vaadatud aadressil: www.oppekava.ee/images/3/3b/Uurimuslik_õpe_loodusainetes.doc 23.veebruar 2014.
Uurimuslik õpe on õpe, mille eesmärgiks on lahendada probleeme uutes kontekstides, kasutades selleks eelnevat õpikogemust ja teadmisi. Uurimuslik õpe toetab õpilaste uurimuslikku käitumist ja loob eeldused mitmekülgselt arenenud isiksuse kujunemiseks (Hopp). Uurimusliku õppe idee on välja kasvanud avastusõppest.
Uurimuslikku õpet vaadeldakse kui õppemeetodit, mis sisaldab maailma uurimist. See suunab tegema avastusi, otsima uusi teadmisi ja seaduspärasusi, püstitama hüpoteese ja neid kontrollima läbi vaatluse ning eksperimendi (Peadaste, Mäeots).
Pedaste ja Mäeots toovad oma artiklis välja uurimusliku õppe rõhuasetused. Toon need siinkohal tsiteeritult välja:
"1.
Uurimuslik õpe on protsess, mis
tähendab, et selle eesmärk ei ole mitte niivõrd avastuste tegemine, vaid
avastuste tegemiseks vajalike oskuste omandamine. Nende oskuste abil on
võimalik põhjendada uutes situatsioonides teaduslikke seisukohti või ümber
lükata ebateaduslikke ning teha korrektseid järeldusi.
2.
Uurimuslik õpe on otsing ja seega
on igati normaalne, kui otsingu lõppedes selgub, et hüpoteetiliselt sõnastatud
seost ei ole olemas. Teadusele on väga omane, et iga eksperiment ei anna
ootuspärast tulemust. Hinnata tuleb seda, kas otsinguprotsess ise on olnud
läbimõeldud, põhjendatud ja korrektne.
3.
Uurimuslik õpe algab hüpoteeside
püstitamisest. Hüpotees on mingi küsimuse vastuseks sobiv teaduslik oletus. See
tähendab, et enne hüpoteesi sõnastamist on vaja määratleda probleem ja sellest
lähtudes konkreetsem uurimisküsimus, millele seejärel vastust otsitakse.
Hüpotees kui teaduslik oletus tähendab seda, et hüpoteesi sõnastamine ei saa
tugineda vaid arvamusele, vaid oletatava vastuse aluseks peab olema varasem
teadmine või taustinfost leitud teave.
4.
Uurimusliku õppe kõige
iseloomulikumaks ning õpilastele ka enamasti kõige motiveerivamaks tegevuseks
on eksperimentide läbiviimine või vaatluste tegemine. Eksperimendi puhul loob uurija
hüpoteesi kontrollimiseks sobivad tingimused, püüdes kõrvaldada kõik tegurid,
mis võivad vajaliku järelduse tegemist takistada. Vaatluse korral uuritakse
protsessi või nähtust reaalses situatsioonis, avaldamata sellele märkimisväärset
mõju.
5.
Uurimusliku õppega püütakse
kujundada iseenda jaoks arusaamine loodusprotsesside kohta. See tähendab, et
töö alguses tuleb jõuda selleni, et iga õpilane oleks motiveeritud tööd tegema.
6.
Uurimusliku õppe abil õpitakse
tundma maailmas toimuvaid protsesse, kuid mitte objekte. Objekte käsitletakse sel
määral, kui palju need seostuvad protsessidega.
7.
Uurimusliku õppe abil avastatakse
seaduspärasusi, rõhutades, et enamik nähtusi või objekte on maailmas pidevas
muutumises sõltuvalt erinevatest teguritest."
Kuidas mina viiksin uurimuslikku õpet läbi koos haridustehnoloogiaga?
Üks võimalikest variantidest oleks situatiivne õppimine. Situatiivne õppimine toimub läbi probleemülesannete, mis sarnanevad tegelikele olukordadele. Probleem määrab ära tegevused, mida õpilased peavad läbi viima, et vastusteni jõuda. Kuna probleemülesanne on esitatud sarnaselt tegelikule olukorrale, on ülesande lahendamise käigus omandatavaid teadmisi ja oskusi võimalik teistesse situatsioonidesse kergesti üle kanda (Pata).
Ülesanne.
Planeeri 20 ruutmeetri suurune püsilillepeenar etteantud alale ja koosta hoolduskava rajamisjärgseteks (5) aastateks.
Ülesande lahendamiseks tuleb tutvuda alaga, kuhu peenar planeeritakse - määrata mulla omadused (pH, lõimis, Hu%), valgustatus (päikeseline, poolvarjuline, varjuline), põhja-lõuna suund, tuulte (valdav) suund jms. Mulla omadused (pH, Hu%) tuleb määrata vastavaid meetodied kasutades, lõimis määratakse nn näpuprooviga. Ala valgustatuse ja tuulte suuna määramiseks kasutatakse vaatlust. Põhja-lõuna suuna määramiseks võib kasutada nt Maa-ameti kaarti. Ala kaartistamiseks tuleb koostada esialgne visand, kuhu on märgitud planeeritava püsilillepeenra ümbrusesse/ lähedusse jäävad objektid (olemasolevad puud-põõsad, müürid, hekid, hooned vms). Hiljem tuleb visandist koostada mõõtkavaline (1:100 või 1:50) plaan. Mõõtkavalise alusplaani tegemiseks tuleb visandi koostamisel läbi viia mõõdistamine. Selleks kasutatakse mõõdulinti ja/ või nivelliiri. Peenrast koostatakse plaan mõõtkavas 1:20. Plaanid koostatakse selleks sobilikus arvutiprogrammis (nt AutoCAD, VectorWorks, SketchUp vms). Plaanidele on märgitud kõik olemasolevad ja planeeritavad objektid, taimed. Taimedele lisatakse eesti- ja ladinakeelsed nimed, sordi nimi ja kogused (nt aed-päevaliilia; Hemerocallis hybrida 'Stella de Oro' 3tk). Püsilillede valikul lähtutakse uurimuse käigus saadud andmetest (mulla omaduse, valgustatus jm). Püsilillede paigutamisel lähtutakse kompositsiooni- ja värvusõpetuse reeglitest. Samuti tuleb taimede valikul lähtuda, et esindatud saaksid kõik kõrgusgrupid ning õisi oleks varakevadest hilissügiseni. Valitud taimede kohta koostatakse taimede tabel Excel vms programmis. Taimede kohta tuuakse välja järgmised andmed:
1. eestikeelne liiginimi,
2. ladinakeelne liiginimi,
3. sordi nimi,
4. kasvukõrgus ja -laius,
5. haabitus,
5. õitsemise aeg,
6. õite ja lehtede värvus,
7. foto taimest,
8. märkused (nt taim vajab talvekatet, on külmaõrn, igihaljas, mürgine vms).
Hoolduskava koostatakse rajamisjärgse viie aasta kohta ja esitatakse samuti tabelina. Hoodluskavas tuuakse välja kõik aasta jooksul tehtavad tööd, selleks vajalikud materjalid ja vahendid. Väetiste, multšide jmt materjalide korral tuuakse välja vajalik kogus ja kasutamise sagedus.
Töö vormistatakse e-portfooliona.
Töö võib koostada rühmatööna või individuaalse tööna.
Töö tulemust tutvustatakse kursusekaaslasele kontakttunnis.
Sarnaseid ülesandeid on võimalik kasutada ka juhtumipõhiselt. St, et teatud tingimused (nt krundi alusplaan, mulla omadused, valguse jm olud, mõned kliendi nn lemmiktaimed) antakse õpetaja poolt ette.
Selliste ülesannete lahendamisel kasutavad õpilased mitmeid eelnevatest õppeainetest saadud teadmisi (nt mõõdistamine ja mõõteriistade kasutamine, mulla pH, lõimise ja Hu% määramine, mulla kaart, Maa-ameti veebileht, kompositisooni ja värvusõpetuse reeglid, joonestamine, arvutiprogrammide kasutusoskus, matemaatika - mõõtkava ja planeeritavate taimedekoguste arvutamine, olemasolevate taimede määramine jne).
Kasutatud materjalid:
Hopp, R. Uurimuslik õpe. Vaadatud aadressil: https://sites.google.com/site/riinahopp/uurimuslikõpe 23. veebruar 2014.
Pata, K. Kogemuslik ja situatiivne tunnetus: õppimisteooriad ja haridustehnoloogilised rakendused. Loengukonspekt õppeaines "Haridustehnoloogilised uuringud ja evalvatsioon". Vaadatud aadressil: http://ifi7056.files.wordpress.com/2013/12/haridustehnoloogia-loeng-3.pdf 22. veebruar 2014.
Pedaste, M., Mäeots, M. Uurimuslik õpe loodusainetes. Vaadatud aadressil: www.oppekava.ee/images/3/3b/Uurimuslik_õpe_loodusainetes.doc 23.veebruar 2014.
Sunday 16 February 2014
Käitumuslik ja kognitiivne õppimine ning haridustehnoloogilised rakendused
Reflektsioon 2: Arutle õppimiskäsitluse seisukohti arvestades, millise lähenemisviisi on võtnud esimese generatsiooni e-õpikud Eestis. Kommenteeri ühe kaasõppija samateemalist postitust.
Ma ei ole digiõpikutega (e-õpikutega) varem kokku puutunud. Umbes aasta tagasi tegelesin ühe kolleegi õpikuga (Kivistik, J. Taim ja aednik I). Tal hakkas välja tulema uus trükk ja ta palus sisu üle vaadata ning muudatusettepanekuid teha. Sellest nn õpikust pidi saama ka digiraamat. Sain tol korral aru, et paberversioonist tuleb tavaline digiversioon, mis ei sisalda multimeediume ega interaktiivsust. Seega pole ma ühtegi nn korralikku digiõpikut näinud ega kasutanud. Igatahes, põnevus väljapakutuid uurida, oli suur. Kahjuks täielikku ülevaadet Koolibri digiõpikutest ei saanud. Esitatud olid vaid mõned ekraanipildid, video ekraanipiltidest ja üldine kirjeldus. Viimane ütleb, et e-õpik on koostatud paberõpiku baasil, millele on lisatud hulgaliselt atraktiivseid lahendusi. Atraktiivsete lahendustena tuuakse välja: "Õpilane saab vaadata õpiku pilte suuremalt ja koos täiendava informatsiooniga ning kuulata käsitletavate loomade ja lindude hääli. Võimalik on ise pilte värvida, täita harjutuste tekstiväljad õigete vastustega, lahendada ülesandeid, lohistades ühte kokkukäivad sõnad ja pildid, ja nende õigsust ka kohe kontrollida" (Loodusõpetus 1. klassile, 2. osa). Ära märgitakse ka see, et õpik vastab riiklikule õppekavale ning võimaldab õppijal saavutada samad õpitulemused, mis paberõpiku puhul.
Tutvudes e-õpikute ekraanipiltidega, leian et interaktiivsust võiks enamgi olla. Visuaalselt on digiõpikud koos fotode, jooniste, graafikute jmt ilusad ja kaasahaaravad. Vanemate klasside õpikutes esineb enam teksti ja vähem multimeediume. Tundub, et uuritud e-õpikud on mõeldud tavalise (paber)õpiku nn aseainena, mille kasutamisel on kõrval õpetaja, kes läbitavat teemat selgitab ja ülesandeid jagab.
Mõned näited
Joonis 1. Loodusõpetus 1. klassile, 1. osa (ekraanipilt videost).
Joonis 2. Matemaatika 7. klassile, 1. osa.
Joonis 3. Geograafia 8 klassile, 1. osa.
Mis puudutab õpiväljundeid, siis kindlasti saavad digiõpiku kasutamisel saavutatud ka mõned IKTd puudutavad õpiväljundid, on see siis iPadi kasutamisoskus, digiraamatu kasutusoskus vms.
Multimeedia õppimise printsiibid:
1. Multimeedia - info verbaalsed (tekstid ja audio) ning visuaalsed (joonised, graafikud jm) esitlusviisid.
2. Multimeediaga õppimine - sõnadest ja piltidest mentaalsete kujutluste loomine.
3. Multimeedia instruktsioon - visuaalse ja verbaalse info kombineeritud õpiotstarbeline esitamine.
Sweller'i kognitiivse koormuse teooria ütleb, et õpetamise edukuse määrab ära töömälus toimuvate protsesside arvestamine. Optimaalsed on õppimistingimused ja metoodikad, mis arvestavad inimese kognitiivse toimimisega. Töömälu maht on seotud piiratud infotöötlemise võimega (arvestuslikult 7+/-2 operatsiooni). Sellest sõltub meeldejätmine ja arusaamine.
Kognitiivne koormus võib olla:
* Seesmine - võimetus teatud operatsioone töömälus korraga sooritada, sõltub kogemusest ja töömälu mahust.
* Ülearune - ülemäärane keerukus töömälus, on muudetav instruktsioonide keerukuse vähendamisega.
* Ülesandespetsiifiline - kognitiivsete skeemide koostamisega seonduv, vajalik tõsta või langetada, et õppimine oleks huvitav.
Tähelepanu võib olla:
1. automaatne - blokeeritakse pikaajalisest mälust info meenutamine;
2. aktiivne - toimub pidev varasema infoga võrdlemine.
Mayer'i kognitiivne multimeedia õppimise teooria ütleb, et
1. visuaalset ja verbaalset infot töödeldakse erinevate kanalite kaudu;
2. kumbki infotöötluskanal on limiteeritud infotöötlusvõimega;
3. infotöötlemine on aktiivne protsess, mille käigus püütakse saavutada sidusus erinvatest kanalitest tuleva info vahel.
Siinkohal toon välja Mayer'i multimeediumi printsiibid, mida võiks jälgida õpikeskkonna loomisel, õppematerjalide ettevalmistamisel, õppe läbiviimisel.
* Multimeedia printsiip: inimesed õpivad paremini, kui infot esitatakse korraga nii verbaalselt kui ka visuaalselt.
* Hajutatud tähelepanu printsiip: inimesed õpivad paremini kui audio ja visuaalne info on omavahel füüsiliselt integreeritud.
* Modaalsuse printsiip: inimesed õpivad paremini, kui infot esitatakse pigem visuaalselt ja audiona kui visuaalselt ja tekstina. Õppimine on efektiivsem, kui tekst esitatakse jutustavas stiilis ning inimese poolt esitatuna. Animatsioonidelt õppimine ei pruugi olla efektiivsem kui staatilistelt piltidelt õppimine.
* Ülemäärasuse printsiip: inimesed õpivad paremini, kui sama informatsiooni ei esitata neile rohkem kui ühes modaalsuses
* Tükeldatuse, eelteadmiste ja modaalsuse printsiip: inimesed õpivad paremini, kui infot esitatakse mõistlikul määral tükeldatud annustena, info esitus on suuline ja sisaldab tuntud mõisteid.
* Sidususe printsiip: inimesed õpivad paremini, kui esitatakse vaid oluline info struktureeritud moel, kusjuures omavahel seotud mõisted ja kujutised asuvad ekraanil lähestikku nii ruumiliselt kui ka ajaliselt.
Õpetaja loob tavaliselt sellise õpikeskkonna, mis peegeldab talle omast õpistiili. Samas see ei pruugi olla õpilastele vastuvõetav. Haridustehnoloogiliste vahenditega on võimalik erinevate õpistiilidega õpilastele pakkuda neile sobivat tuge. Järgides e-õpikute koostamisel/ loomisel multimeediumi printsiipe on võimalik õpilastel kasutada õppimisel just neile sobilikke õpistiile.
Mõned mõtted, mida saan ise oma töös kasutada, et enam toetada edukat õppimist:
* Illustreeri suulist loengut hooniste, graafikute jmt näitlikustavate vahendite abil.
* Enne teooria tutvustamist demonstreeri protsesside jooniseid või mudeleid.
* Tutvusta teooriaid näidete abil, mis pärinevad igapäevaelust.
* Motiveeri õpilasi enne teoreetilise materjali esitust praktilise demonstratsiooniga.
* Lase üldprintsiibid ja teooriad tuletada õpilasrühmadel konkreetsete vaatlustulemuste või katsete põhjal.
* Enne teoreetiliste teadmiste rakendamist lase õpilastel andmed koguda praktiliste vaatluste ja/ või eksperimentide käigus.
* Esita uut materjali loogilises järjekorras. Näita seoseid teiste valdkondade ja igapäevaeluga.
* Anna reflektiivsetele õpilastele aega järelemõtlemiseks ja samal ajal võimalda teistele aktiivset kaasalöömist.
* Lase teema lõpus õpilastel teha õpitust lühikokkuvõte ja kirja panna vastuseta jäänud küsimused.
* Rühmatööülesannete korral toeta õpilaste tegevust suunavate küsimustega probleemi lahendamise etappide järgimiseks.
Kasutatud allikad:
Geograafia 8. klassile, 1. osa. Vaadatud aadressil: https://itunes.apple.com/ee/book/geograafia-8.-klassile-1.-osa/id745141363?mt=11
Loodusõpetus 1. klassile, 1. osa. Vaadatud aadressil: http://www.koolibri.ee/book.php?mcid=1&scid=127?&nid=2&type=subjects
Matemaatika 7. klassile, 1. osa. Vaadatud aadressil: https://itunes.apple.com/ee/book/matemaatika-7.-klassile-1./id597332789?mt=11
Pata, K. Käitumuslikud ja kognitiivsed õppimismudelid: õppimisteooriad ja garidustehnoloogilised rakendused. Õppematerjal "Haridustehnoloogilised uuringud ja evalvatsioonid 2014". Vaadatud aadressil: http://ifi7056.files.wordpress.com/2013/12/haridustehnoloogia_loeng2.pdf
Ma ei ole digiõpikutega (e-õpikutega) varem kokku puutunud. Umbes aasta tagasi tegelesin ühe kolleegi õpikuga (Kivistik, J. Taim ja aednik I). Tal hakkas välja tulema uus trükk ja ta palus sisu üle vaadata ning muudatusettepanekuid teha. Sellest nn õpikust pidi saama ka digiraamat. Sain tol korral aru, et paberversioonist tuleb tavaline digiversioon, mis ei sisalda multimeediume ega interaktiivsust. Seega pole ma ühtegi nn korralikku digiõpikut näinud ega kasutanud. Igatahes, põnevus väljapakutuid uurida, oli suur. Kahjuks täielikku ülevaadet Koolibri digiõpikutest ei saanud. Esitatud olid vaid mõned ekraanipildid, video ekraanipiltidest ja üldine kirjeldus. Viimane ütleb, et e-õpik on koostatud paberõpiku baasil, millele on lisatud hulgaliselt atraktiivseid lahendusi. Atraktiivsete lahendustena tuuakse välja: "Õpilane saab vaadata õpiku pilte suuremalt ja koos täiendava informatsiooniga ning kuulata käsitletavate loomade ja lindude hääli. Võimalik on ise pilte värvida, täita harjutuste tekstiväljad õigete vastustega, lahendada ülesandeid, lohistades ühte kokkukäivad sõnad ja pildid, ja nende õigsust ka kohe kontrollida" (Loodusõpetus 1. klassile, 2. osa). Ära märgitakse ka see, et õpik vastab riiklikule õppekavale ning võimaldab õppijal saavutada samad õpitulemused, mis paberõpiku puhul.
Tutvudes e-õpikute ekraanipiltidega, leian et interaktiivsust võiks enamgi olla. Visuaalselt on digiõpikud koos fotode, jooniste, graafikute jmt ilusad ja kaasahaaravad. Vanemate klasside õpikutes esineb enam teksti ja vähem multimeediume. Tundub, et uuritud e-õpikud on mõeldud tavalise (paber)õpiku nn aseainena, mille kasutamisel on kõrval õpetaja, kes läbitavat teemat selgitab ja ülesandeid jagab.
Mõned näited
Joonis 1. Loodusõpetus 1. klassile, 1. osa (ekraanipilt videost).
Joonis 2. Matemaatika 7. klassile, 1. osa.
Joonis 3. Geograafia 8 klassile, 1. osa.
Mis puudutab õpiväljundeid, siis kindlasti saavad digiõpiku kasutamisel saavutatud ka mõned IKTd puudutavad õpiväljundid, on see siis iPadi kasutamisoskus, digiraamatu kasutusoskus vms.
Multimeedia õppimise printsiibid:
1. Multimeedia - info verbaalsed (tekstid ja audio) ning visuaalsed (joonised, graafikud jm) esitlusviisid.
2. Multimeediaga õppimine - sõnadest ja piltidest mentaalsete kujutluste loomine.
3. Multimeedia instruktsioon - visuaalse ja verbaalse info kombineeritud õpiotstarbeline esitamine.
Sweller'i kognitiivse koormuse teooria ütleb, et õpetamise edukuse määrab ära töömälus toimuvate protsesside arvestamine. Optimaalsed on õppimistingimused ja metoodikad, mis arvestavad inimese kognitiivse toimimisega. Töömälu maht on seotud piiratud infotöötlemise võimega (arvestuslikult 7+/-2 operatsiooni). Sellest sõltub meeldejätmine ja arusaamine.
Kognitiivne koormus võib olla:
* Seesmine - võimetus teatud operatsioone töömälus korraga sooritada, sõltub kogemusest ja töömälu mahust.
* Ülearune - ülemäärane keerukus töömälus, on muudetav instruktsioonide keerukuse vähendamisega.
* Ülesandespetsiifiline - kognitiivsete skeemide koostamisega seonduv, vajalik tõsta või langetada, et õppimine oleks huvitav.
Tähelepanu võib olla:
1. automaatne - blokeeritakse pikaajalisest mälust info meenutamine;
2. aktiivne - toimub pidev varasema infoga võrdlemine.
Mayer'i kognitiivne multimeedia õppimise teooria ütleb, et
1. visuaalset ja verbaalset infot töödeldakse erinevate kanalite kaudu;
2. kumbki infotöötluskanal on limiteeritud infotöötlusvõimega;
3. infotöötlemine on aktiivne protsess, mille käigus püütakse saavutada sidusus erinvatest kanalitest tuleva info vahel.
Siinkohal toon välja Mayer'i multimeediumi printsiibid, mida võiks jälgida õpikeskkonna loomisel, õppematerjalide ettevalmistamisel, õppe läbiviimisel.
* Multimeedia printsiip: inimesed õpivad paremini, kui infot esitatakse korraga nii verbaalselt kui ka visuaalselt.
* Hajutatud tähelepanu printsiip: inimesed õpivad paremini kui audio ja visuaalne info on omavahel füüsiliselt integreeritud.
* Modaalsuse printsiip: inimesed õpivad paremini, kui infot esitatakse pigem visuaalselt ja audiona kui visuaalselt ja tekstina. Õppimine on efektiivsem, kui tekst esitatakse jutustavas stiilis ning inimese poolt esitatuna. Animatsioonidelt õppimine ei pruugi olla efektiivsem kui staatilistelt piltidelt õppimine.
* Ülemäärasuse printsiip: inimesed õpivad paremini, kui sama informatsiooni ei esitata neile rohkem kui ühes modaalsuses
* Tükeldatuse, eelteadmiste ja modaalsuse printsiip: inimesed õpivad paremini, kui infot esitatakse mõistlikul määral tükeldatud annustena, info esitus on suuline ja sisaldab tuntud mõisteid.
* Sidususe printsiip: inimesed õpivad paremini, kui esitatakse vaid oluline info struktureeritud moel, kusjuures omavahel seotud mõisted ja kujutised asuvad ekraanil lähestikku nii ruumiliselt kui ka ajaliselt.
Õpetaja loob tavaliselt sellise õpikeskkonna, mis peegeldab talle omast õpistiili. Samas see ei pruugi olla õpilastele vastuvõetav. Haridustehnoloogiliste vahenditega on võimalik erinevate õpistiilidega õpilastele pakkuda neile sobivat tuge. Järgides e-õpikute koostamisel/ loomisel multimeediumi printsiipe on võimalik õpilastel kasutada õppimisel just neile sobilikke õpistiile.
Mõned mõtted, mida saan ise oma töös kasutada, et enam toetada edukat õppimist:
* Illustreeri suulist loengut hooniste, graafikute jmt näitlikustavate vahendite abil.
* Enne teooria tutvustamist demonstreeri protsesside jooniseid või mudeleid.
* Tutvusta teooriaid näidete abil, mis pärinevad igapäevaelust.
* Motiveeri õpilasi enne teoreetilise materjali esitust praktilise demonstratsiooniga.
* Lase üldprintsiibid ja teooriad tuletada õpilasrühmadel konkreetsete vaatlustulemuste või katsete põhjal.
* Enne teoreetiliste teadmiste rakendamist lase õpilastel andmed koguda praktiliste vaatluste ja/ või eksperimentide käigus.
* Esita uut materjali loogilises järjekorras. Näita seoseid teiste valdkondade ja igapäevaeluga.
* Anna reflektiivsetele õpilastele aega järelemõtlemiseks ja samal ajal võimalda teistele aktiivset kaasalöömist.
* Lase teema lõpus õpilastel teha õpitust lühikokkuvõte ja kirja panna vastuseta jäänud küsimused.
* Rühmatööülesannete korral toeta õpilaste tegevust suunavate küsimustega probleemi lahendamise etappide järgimiseks.
Kasutatud allikad:
Geograafia 8. klassile, 1. osa. Vaadatud aadressil: https://itunes.apple.com/ee/book/geograafia-8.-klassile-1.-osa/id745141363?mt=11
Loodusõpetus 1. klassile, 1. osa. Vaadatud aadressil: http://www.koolibri.ee/book.php?mcid=1&scid=127?&nid=2&type=subjects
Matemaatika 7. klassile, 1. osa. Vaadatud aadressil: https://itunes.apple.com/ee/book/matemaatika-7.-klassile-1./id597332789?mt=11
Pata, K. Käitumuslikud ja kognitiivsed õppimismudelid: õppimisteooriad ja garidustehnoloogilised rakendused. Õppematerjal "Haridustehnoloogilised uuringud ja evalvatsioonid 2014". Vaadatud aadressil: http://ifi7056.files.wordpress.com/2013/12/haridustehnoloogia_loeng2.pdf
Subscribe to:
Posts (Atom)