Õppimise toetamine: teooriad ja haridustehnoloogilised rakendused

Reflektsioon 7: Kasutades oma reflektsiooni 4 (sa kirjeldasid sulle tuttavat õpikogukonda - milliseid õppimisega seotud interakstioone õppimise käigus esineb), arutle, millised interakstioonid on selles õpikogukonnas käsitletavad toetuselemendina. 

Minu 4. reflektsioon. 
Õppejõu Kai Pata tagasiside reflektsioonile.  

Tagasisides minu õpikogukonna kirjeldusele sorteeris Kai välja erinevad õpitegevused interaktsiooni tüübi järgi. See lõi hea struktuuri ja andis ülevaate, mis tegelikult toimub ja kus, mida tehakse ning kelle poolt tehakse. Tahan aga hirmasasti väljatoodut veel täiendada. Lisatu on rohelisega. 
Toon Kai jaotuse siinkohal uuesti välja, lisan täiendused, mida pidasin vajalikuks. 

• Õppematerjalide jagamine - Moodle'is
• Õppematerjalide jagamine - kontaktõppes
• Õppematerjalide jagamine - eKool
• Praktiliste töövõtete õppimine, harjutamine - kontaktõppes
• Praktiliste töövõtete hindamine - kontaktõppes
• Rühmatöö - kontaktõppes
• Arutelud - kontaktõppes
• Arutlemine - Moodle'i foorumis
• Arutelud - Facebookis
• Küsimused ja vastamine - kontaktõppes
• Küsimused ja vastamine - Moodle'i foorumis
• Küsimused ja vastamine - e-kiri
• Küsimuste esitamine ja vastused - Facebookis
• Enesekontroll - testid Moodle'is
• Enesekontroll - albumid, pildiseeriad Facebookis
• Kodutööde juhendid - eKool 
• Kodutööde juhendid - Moodle'is
• Kodutööde juhendid - kontaktõppes
• Kodutööde esitamine - Moodle'is
• Kodutööde esitamine - e-kiri
• Kodutööde esitamine - kontaktõppes 
• Tunni- ja kodutööde ettekanded - kontaktõppes
• Teoreetiliste teadmiste kontroll - kontakttunnis
• Teoreetiliste teadmiste kontroll - test Moodle'is
• Teoreetiliste teadmiste ja praktiliste oskuste tagasiside - eKool

Kogu nimekirja võtan kokku ideekaartiga. 

Joonis 1. Katrini õpikogukond. 


Millised interaktsioonid on selles õpikogukonnas käsitletavad toetuselemendina? 

 
Õppimise toetamise teooriate kohaselt eeldatakse, et õpetaja on ekspert ja teab õigeid vastuseid (Pata, 2014). 
Paigutades ennast kui õpetajat tänapäeva kiirelt muutuvasse maailma, siis kas see ikka on nii? 



Video 1. Õppimine ja õpetamine digiajastul. 

Õpetaja muutub üha enam õppijaks. Tänapäeval peaks õpetaja olema ennastjuhtiv õppija, kes on võimeline kiirelt kohanema, pidevalt omi teadmisi täiendama ning vajadusel ka ümber õppima... 
Õppimise toetamine saab toimuda läbi erinevate tegevuste. Peamised õppimist toetavad mudelid on jäljendamine, treenimine ja suunav juhendamine (Pata, 2014). 

Jäljendamine - õpetaja näitab ette ja õpilane vaatab, jätab meelde, jäljendab, teeb järgi. 

Treenimine ja suunav juhendamine - õpilane teeb, õpetaja jälgib ja jagab suunavaid juhiseid ning annab tagasisidet. Tagasiside ja juhised võimaldavad õpilasel tegevust teha paremini, sarnasemalt sellele, kuidas õpetaja tegi. Treenimise käigus paraneb õpilasel tegevuse tegemise täpsus ja kiirus, tekib vilumus. 

Õppimist saab toetada veel läbi järgnevate mudelite: 

Vastastikune õpetamine - küsimuste esitamine, kokkuvõtete, oletuste tegemine ning selgitamine. Nt õpilased selgitavad kordamööda midagi üksteisele. Minu arvates üks parimaid õppimise viise on õpetamine. :)

Toestav suunamine - toimib õpilase ja õpetajavaheline interaktsioon, mille käigus jõutakse ühiselt mingi teadmiseni. Rühma toetamisel tuleb arvestada, et tuutori liigne aktiivsus võib pärssida rühmaliikmete omavahelist suhtlemist. 

Kognitiivne õpipoiss - praktiliste tegevuste kaudu lahendatakse ühiselt probleemülesandeid, mille käigus saavad õpilased rakendada oma teadmisi ja arutleda kasutades ainealast terminoloogiat. 

Minu õpikogukonnas on toetuselementideks kindlasti praktiliste tööde ettenäitamine, jäljendamine ja treenimine. Praktilistes kontakttundides näitan ette, kuidas mingit töövõtete tehakse, õpilased jälgivad, seejärel teevad järgi ning harjutavad läbi treeningu. Harjutusprotsessis jälgin õppurite tegevusi ning vajadusel suunan, juhendan, näitan veel kord ette, kontrollin tulemuse kvaliteeti jne. 
Vastastikune õpetamine tuleb kasutusse nt teoreetilistes kontakttundides läbiviidavates rühma-, samuti paaristöödes. Kindlasti toimub vastastikune õpetamine kodutööde tegemisel. 

Vastastikust õpetamist olen kasutanud ka praktikatundides, kus üks õpilane näitab töövõtte ette, mille järel toimub ühine arutelu (toestav suunamine) ja seejärel jäljendamine ning treenimine. Toestav suunamine toimub ka ühistes aruteludes, olenemata sellest, kas see toimub kontakttunnis, Moodle'i foorumis või Facebookis. Toestav suunamine toimub samuti läbi kodutööde juhiste, mis paiknevad Moodle'is ja eKoolis. Toetuselemendiks võib lugeda ka igasuguse tagasiside ja hinnangute jagamist. 

Kognitiivse õpipoisi mudelit kasutan praktiliste uurimuslike ülesannete lahendamisel. Näiteks võin tuua meie kursuse kolmanda kodutöö reflektsioonis väljatoodud uurimusliku ülesande. Taolise ülesande lahendamisel kasutavad õpilased eelnevalt õpitud teoreetilisi teadmisi ning praktilisi oskusi.   
Võtan uuesti ette minu õpikogukonnas esinevad interakstioonid ja lisan toetamismudelid. 

• Õppematerjalide jagamine - toestav suunamine
• Praktiliste töövõtete õppimine, harjutamine - ettenäitamine, jäljendamine ja treenimine
• Praktiliste töövõtete hindamine - toestav suunamine
• Rühmatöö - toestav suunamine, üksteiselt õppimine, kognitiivne õpipoiss
• Arutelud - kontaktõppes toestav suunamine, üksteiselt õppimine
• Küsimused ja vastamine - kontaktõppes toestav suunamine, üksteiselt õppimine
• Enesekontroll - toestav suunamine
• Kodutööde juhendid - toestav suunamine
• Tunni- ja kodutööde ettekanded - üksteiselt õppimine, toestav suunamine
• Teoreetiliste teadmiste kontroll - toestav suunamine
• Teoreetiliste teadmiste ja praktiliste oskuste tagasiside - toestav suunamine

Kasutatud allikad: 

Õppimine ja õpetamine digiajastul. Vaadatud aadressil: https://www.youtube.com/watch?v=q6bPN_hjGpE 18. märtsil 2014. 

Pata, K. Õppimise toetamine: teooriad ja haridustehnoloogilised rakendused. Loengukonspekt õppeaines "Haridustehnoloogilised uuringud ja evalvatsioon". Vaadatud aadressil: http://ifi7056.files.wordpress.com/2013/12/loeng7.pdf 18. märtsil 2014. 

Enesejuhitud, mitteformaalne ja organisatsiooni õppimine haridustehnoloogiaga

Reflektsioon 6: Kirjelda, kuidas võiks täiskasvanute õppimise hindamist ja akrediteerimist korraldada enesejuhitud, elukestvas õppes tööl.  

Elukestvas õppes on igapäevane õppimine normaalne ja vajalik. Mida teadlikumad me oma teadmistests, oskustest, vajadustest oleme, seda ennasjuhtivamalt (eesmärgistatult) saame õppida ja areneda. Tänapäevases maailmas, kus infot on meeletult palju ja iga päev toob kaasa midagi uut, muutub õpetaja üha enam õppijaks. 
Järjest olulisemaks muutub kiiresti muutuvas maailmas õppima õppimine ja elukestav ümberõppimine. St et me peame omandama oskused unustada ja uuesti või ümber õppima; peame kiiresti kohanema uutes olukordades, selle kõik omaks võtma ning vajadusel oma töös kasutama ja/ või edasi arendama - looma uut teadmust, mida jällegi edasi jagada. 

Kuidas seda kõike töökohal hinnata? 

Tegemist on väga keerulise küsimusega. Kuidas, millist metoodikat kasutades saan hinnata kolleegi õppimist? Kindalsti toimub asutustes töötajate koolitusvajaduse väljaselgitamine läbi arenguvestluste ja küsimustike, kaartistamiste. Arenguvestlusele eelneb tavaliselt eneseanalüüs, kus töötajal on võimalik enda koolitusvajadus välja tuua. Koolitusvajaduse väljaselgitamise järel oleks normaalne töötajad vastavatele koolitustele suunata. Kuidas aga hinnata koolitusel õpitut? Koolitaja hindab koolitatavat koolituse käigus ja lõpuks väljastab tunnistuse või diplomi. Nimetatud dokument peaks näitama, et koolitusel käsitletud teemad (õpiväljundid) on osaleja poolt saavutatud vähemalt lävendi tasemel. Kui tunnistusega/ diplomiga on kaasas hinneteleht, siis see näitab õpiväljundite saavutamise taset. 

Mida tööandja teeb? 

Tavaliselt paigutatakse "paber", mis tõendab koolituse läbimist, töötaja n-ö kausta teiste kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide juurde. Paremal juhul esitatakse tööandjale reflektsioon või analüüs läbitud koolituse kohta, mis paisatakse siseveebi või listi kolleegidele tutvumiseks. Võimalusel jagab koolituse läbinud töötaja õpitut koolleegidega sisekoolitusel või mõnel koosolekul. 

Tegelikult jääb minu jaoks antud teemas siiski küsimus "kuidas?" vastamata. Organisatsioon saab läbi viia teatud tegevusi, et organisatsiooni ennast n-ö koolitada, kuid kuidas seda hinnata, et õppimine toimus ning millisel tasemel. Need küsimused jäävad minu jaoks õhku... Kas organisatsiooni edukuse määr ja töötajate kõrge rahulolu on selle vastuseks...?  


Kasutatud materjalid: 

Laanpere, M., Tammets, K. Õpetajate kogukonnad ja portfooliod. Pata, K., Laanpere, M. /koost/ 2009. Tiigriõpe: haridustehnoloogia käsiraamat. lk 31-48. Vaadatud aadressil: http://htk.tlu.ee/~priit/tiigriraamat/tiigriraamat.pdf 15. märtsil 2014. 

Pata, K. Enesejuhitud, mitteformaalne ja organisatsiooni õppimine haridustehnoloogiaga. Loengukonspekt õppeaines "Haridustehnoloogilised uuringud ja evalvatsioon". Vaadatud aadressil: http://ifi7056.files.wordpress.com/2013/12/loeng6.pdf 15. märtsil 2014. 

Õpiökosüsteemid ja neis toimuv kehakogemuslik ja hajutatud tunnetus

Reflektsioon 5: Arutle õpiökosüsteemi printsiipe arvestades, millise lähenemisviisi võiks võtta teise generatsiooni e-õpikud Eestis. Kommenteeri ühe kaasõppija samateemalist postitust. 

Mõned nädalad tagasi uurisin esimese generatsiooni e-õpikuid, mis tundusid paberõpikute n-ö aseained olevat. Suurt rõhku oli pandud visuaalile, tektsidele oli juurde toodud veidi multimeediumi. 

Teise generatsiooni e-õpikud peaksid sisaldama küll õppeprogrammis ettenähtut kuid jätma suure vabaduse õppijal ise teadmust tekitada ja jagada, kasutades selleks kõikvõimalikke keskkondi ja süsteeme luues ühtse õpiökosüsteemi, mis koosneb ühtsetest ja personaalsetest õpikeskkondadest. Arvestama peaks, et iga õppija ja õpetaja toob õppesse (õppimisse-õpetamisse) kaasa omad kogemused, eesmärgid, teadmuse, mida seotakse üksteisega - võrgustiku liikmete kogemuste, eesmärkide, teadmusega. Kasutusse võivad tulla nii etteplaneeritud kui ka ettearvamatud tegevused, õpinišid. Planeeritud ja planeerimatud õpinišid ei pea ühtima. See vaid rikastab protsessi ja ka tulemust. 

Teise generatsiooni e-õpik peaks olema nagu "selgroog" või "skelett", millele hakatakse õpetaja ja õpilaste kaasabil kasvatama "rakukesi" või laiemalt mõeldes "liha". Mida aktiivsem on tekknud õpiökosüsteemis osalejate suhtlus ja intarakstioon, seda arvukamalt on tekkinud rakukesi ja seda suurem saab olema kasvavatud lihakeha. Mitmekesisust ei tasuks siin samuti unustada! Osalejate aktiivsust parandab/ aktiviseerib olukord, kus õpitegevused liiguvad lähemale õppurite poolt püstitatud eesmärkidele ja huvidele ning kasutuses on keskkonnad, mis võimaldavad lihtsat osalust.

Õppetegevusse lülitatakse liiteraalsust, kus tavamaailmas puuduolevatele tööriistadele lisanduvad need, mis on kättesaadavad arvutimaalilmas. Seda saab väga hästi ära kasutada nt loodusainete õpetamisel-õppimisel. Kasutusse tulevad nii õppeprotsessi kavandamisel planeeritud kui ka õppija enda poolt kasutatavaid vahendeid.  

Õpiruum muutub üha enam abstraktsemaks, st et õppida saab kus-iganes ja mis-iganes vahendeid kasutades. Üha enam saab õppija kasutada just talle sobivaid tehnikaid, vahendeid, materjale ja keskkondi, olenemata suurusest (mobiiltelefon, tahvelarvuti, laptop, desktop...) op. süsteemist, keelest, viisist, ajast vms. Kasutusse tulevad rakendused, mis on õppija vahendis.  Sellest tulenevalt töötatakse läbi enam materjale, viiakse läbi uurimusi, katseid, eksperimete ja tekitatakse ning jagatakse enam teadmust. 

Märksõnadeks on ka kindlasti pilv ja pilveteenused.

Konspektist tooksin välja mõtte: "Õpiökosüsteemis rakendatakse keskkonna-indiviidi interaktsiooni: e-raamatuid, mis saavad valmis õppimise lõpuks läbi õppijate panuse; õpitegevusse kaasatakse oma vahendis kasutatavad rakendused, mis võimaldavad igal ajal ja igal pool ning liiteraalsuses õppimist".   


Kasutatud materjal: 

Pata, K. hajutatud ja kehakogemuslik tunnetus, õpiökosüsteemid. Loengukonspekt õppeaines "Haridustehnoloogilised uuringud ja evalvatsioon". Vaadatud aadressil: http://ifi7056.files.wordpress.com/2013/12/loeng5.pdf 9. märts 2014.

Jagatud tunnetus, sotsiaalne õppimine, tegevusteooria ja konnektivism ning nende haridustehnoloogilised rakendused

Kodutöö 4: Kirjelda ühte sulle tuttavat õpikogukonda õpianalüütika seisukohast - milliseid õppimisega seotud andmeid õppimise ja interaktsiooni käigus tekib? 

Neljanda nädala loengumaterjalist jäi kõlama mõte: "inimene on sotsiaalne olend ja õppimine on seotud sotsiaalsusega, olenemata sellest, kas õppimine toimub klassiruumis, õues või veebis". 

Kindlasti olen aegade jooksul kuulunud paljudesse õpikogkondadesse. Ühed on seotud mu enda õppimisega (nt. lasteaiarühm, erinevad klassid üldhariduskoolis, kursused kutsekoolis ja ülikoolis, mõni täienduskoolituskursuse seltskond jne), teised aga minu n-ö õpetajaks olemisega, kolmandad aga huvidega vms seotud kogukondade ja võrgustikega (nt erialavõrgustikud, aiandushuviliste community'd veebis vms).

Õpikogukonnad on erineva elueaga. See sõltub, kui kaua toimub liikmetevaheline interaktsioon. Mida aktuaalsemad või kogukonna liikmete huvidele vastavad on arutlusteemad, seda aktiivsemalt toimub ka suhtlus kogukonna liikmete vahel. Kui aktuaalseid teemasid enam esile ei kerki, hääbub õpikogukond. Näitkes mõne täienduskoolituskursuse õpikogukond "elab" nii kaua, kui kaua kestab kursus. Üldjuhul lõpetavad sellised õpikogukonnad oma eksistentsi koos kursuse lõppemisega. Samas võivad õpikogukonnad toimida aastaid. Näiteks mõni sotsiaalvõrgustiku kogukond, kus suhtlus ja teadmuse jagamine toimub paljude liikemete vahel üle Maa. Õpikogukondade kõik liikmed ei pruugi olla kogu aeg ühtviisi aktiivsed. Mõned aktiviseeruvad siis, kui esile kerkib teema, mis pakub huvi või on eriti aktuaalne just tema jaoks. St, et kogukonna liikmed osalevad selle interakstioonis tavaliselt valikuliselt, lähtudes enda huvidest ja motivatsioonist. Mida enam toetatase õpikogukonna liikmeid, seda aktiivsem on interakstioon liikmete vahel.  

Kirjeldan õpikogukonda, mis on hetkel seotud minu tööga. 

Kutseõpetajana olen püüdnud luua mitmekesist õpikeskkonda, ökosüsteemi - kontakttunnid (teoreetilised, praktilised), Moodle'i tugi, FB tugi, eKool. 

Kontakttundides toimuvad teemade arutelud, praktiliste töövõtete õppimine ja harjutamine, vastamised, rühmatööd jne. Moodle'is saavad õppurid sooritada enesekontrolliteste, tutvuda õppematerjalidega, mõni kord ka sooritada kontrolltöö, vaadata õppefilme ja pildialbumeid, foorumites arutleda ning esitada kirjalikke kodutöid. FBs toimuvad enam teatud ajahetkel aktuaalsete teemade arutelud, ning n-ö küsimuste-vastuste voor. eKoolis kajastuvad tundide teemad (juurde lingitud Moodle'is olevad õppematerjalid), kontakttunnis osalejad-puudujad, vastamiste ja kodutööde tähtajad, õpitulemused. Moodle'ist saab kätte andmed õpilaste tegevuste kohta (viimane kursuse külastamise aeg, enesetestide sooritamise kordade arv ja tulemused jmt). Samuti jääb "jälg" maha foorumites ja FB aruteludes oselmisest, mõne pildi või kellegi arvamuse like'imisest jne. 

Õpilastevahelist interaktisooni on võimalik jälgida FB või Moodle'i siseselt. Võimalik on uurida tekkinud võrgustikke, kes või mis on tuumaks ning milliseid omavahelisi seoseid tekkis. Erinevate keskkondade omavaheliste seoste tuvastamine/ analüüsimine on oluliselt keerukam. Kindlasti jääb mõni õpilaste omavaheline suhtluskeskkond mulle üldse varjatuks. Olen siinkohal Aivi mõttega "Päris privaatseid kanaleid nt vestlusi, piiratud ligipääsuga grupitöövahendeid ei saagi analüüsida" nõus. Seega päris lõpuni ühe õpikogukonna õpianalüütikat teostada ei ole võimalik. 

Nii nagu Tiinale, nii ka mulle sümpatiseeris Siemensi konnektivismi raamistiku mõisted. Panen need siinkohal lühidalt kirja.

• Teadmus asub võrgustikes. Inimesed on võrgustikes kui tehnilised vahendid, mis soodustavad ja vahendavad õppimist. 
• Võrgustik. Meie mõistus on võrgustikuoõhine ökosüsteem, mis pidevalt püüab väliskeskkonna võrgustikuga kohaneda. 
• Õppimine on võrgustiku punumise protsess, mille käigus spetsiifilised teadmuse osakesed või allikad ühendatakse. 
• Õpiruum luuakse läbi õppimise, milles saame vahetult läbi dialoogi osaleda teadmuse loomises. Õpiruumid on pidevas muutumises, mis toob omakorda kaasa muutused selles, kuidas teadmust luuakse. 
• Ökosüsteemid moodustuvad paljude individuaalsete võrgustike koostoimel. Iga indiviid täidab oma võrgustikes isiklikke eesmärkem ilma et ta kaasaks teadlikult teisi inimesi oma eesmärgi saavutamisse läbi ühise tegevuse. Ökosüsteemid on kaootilised ja hägusad ning dünaamiliselt muutuvad süsteemid. Ökosüsteemid avaldavad mõju nendes asuvatele võrgustikele. Samas iga personaalse võrgustiku toimimine sõltub sellest, kui hästi sobitub ta end ümbritsevasse ökosüsteemi ja kogukonda. 

Proovida tahaksin pööratud klassi mudelit. Selles muutub õpetajalt õpilasele suunatud info ja probleemidega tegelemise asukohta õppimisel. Info omandatakse kodutööna ja n-ö kodutööks mõeldud probleemülesandeid lahendatakse klassiruumis. 

Kasutatud materjal

Pata, K. Jagatud tunnetus, sotsiaalne õppimine, tegevusteooria ja konnektivism ning nende haridustehnoloogilised rakendused. Loengukonspekt õppeaines "Haridustehnoloogilised uuringud ja evalvatsioon". Vaadatud aadressil: http://ifi7056.files.wordpress.com/2013/12/loeng-4.pdf 7. märts 2014.